Siis ma äkki otsustasin, et magan tol öösel põrandal. Ma polnud päris üksi - keegi lebas ja mängis kitarri, aga üldiselt ma sain rahulikult lakke vaadata. Ma hakkasin alul mõtlema neile, kellega sa olnud oled, ja sellele, kuidas sa minuga ei ole. Siis ma arutlesin, kuidas ma üldse tahaksin sinuga olla. Või kas ma tahaksin nii, et sa teistega ka oled. Või mis õigusega ma üldse midagi tahan, kui keegi lebab mu kõrval ja mängib kitarri.
Ma pöördusin ta poole ja vaatasin ta nägu poolsuletud silmil. Ta oli haldjapoisi näoga - terav nina, tume kulmujoon, helendav nahk, tukk silmis nagu alati. Ma silitasin ta põsesarnu - ta oli sootu ja tundetu, lihtsalt kuulas oma kitarrikeelte kumisemist tuulises ühikatoas öösel, mil ma jälle sinule mõtlesin.
Ma nägin päeval ühte etendust, kaks plikat olid, helistasid teineteisele, üks veel abiellus... mõni koht oli ebavajalik, mõni koht liiga ehe. Ega ma ilmaasjata ei leba nüüd teleka ees põrandal ja ei projekteeri lakke su nägu.
Nüüd mulle meenusid need, keda nähes mu pupillid jõnksatavad. Siis ma tõmbun sust ära, tõmbun täitsa enda sisse, lähen jalutan üldse eespool või tagapool ja püüan mõttes end nähtamatuks muuta.
Ma olen nähtamatu pisike suline öökull, põrkan vastu aknaid, lillakat värvi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar