Roosisõrmedega sinu kaela peal, tasakesti, hingan.
Hambakriginaga valus hakkab - oled temaga, ta sügavas embuses. Ma olen ka, teisel - see ei loe. Kogu sinu ilu kukub sinna embusesse kildudeks, killud hoopis teises taskus. Täna õhtul nad jäävad sinna, ma ei saa sind endaga võtta, ei tohi. Minul on valus sinuga ja sinuta, temal loodetavasti vaid ühtpidi...
I cannot keep on playing the bubble game forever.
Nagu küüned lööksid põue, kratsiks seal natuke, vaataksid minu kõlatus südamepeeglis oma murtud roosinahka, läheksid jalutaksid edasi klaverite vahel.
Kõikide vanade näitlejate mänguraskus kargab mulle koormaks - ma naeran ja jandin, otsin jututeemasid - leian ka. Aga ma leban väljamõeldud lohe seljal, teadvuseta, roosiõielehed kukuvad mu kehalt ülespoole, sest lohe teeb vabalangemist merelainete suunas.
maast õied korjake
haigele põlvele
tants, tants, tants, kabaree
Aga viskuda su juuste muinasjutulõhna, ujuda selles edasi-tagasi, saada võimalus värvida oma mõtteid eredaks südamest tilkuvaga
ei saa loobuda.
See kõik oled sina, ses't ei loobugi, see siin ongi siis mu looming. Aga minu oma ta, jah, ei ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar