Ärgates ei olnud ta mul meeles. Sõin jäätist ja viinamarju, viimaseid igapäevaselt.
Lükkasin punased tükid joonistatud rebasele, nad veel suutsid puudutada mu põske siidiselt, kui peitsin neisse näo.
Suveöö unenägu - nii kättesaamatu ja kaheksa aasta tagune. Elektripirnid rippusid seal metsana võluolendite vahel, tühja vee peal tähistaeva taustal kõndis väikene poiss, vihmavarjud olid täiesti värvilised...
Ma lähen jälle minema, nii nagu ma kunagi ei lähe. See on nii tüütu. Nagu kõik algaks kogu aeg algusest, nagu ma ei saakski sellest punktist edasi. Ikka ma ei usu tema mõtetesse, ma ei usu, et mina võiks seal olla - pooltki nii tihti kui tema minu omades. Ja ma tean, et tema ka ei usu - võibolla ei hakkagi? Tüütu paigaltammumine, kahepoolne rumalus. Ja siis on need kaaslased, kellega on hea hoopis teistmoodi, ja siis on mingid määratlemata-kättesaamata unistused, milles on kaaslaseks hoopis...
Aga võibolla inimene tahab siis pidevalt midagi muud, ma olen ainult sõnastanud objekti ja nüüd on mul huvitav - nagu K ütles: "keerulisem on ju huvitavam".
Mõrkjas lõhn, nii erinev eilsest. Hoopis uued viisid. Mõtted on vähem kibedad - see pole hea, sest see ei inspireeri.
Tegelikult on ju õige, et ta on mu lähim võimalus halboluks - mis teadupoolest panebki looma...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar