Ma kujutlesin ennast teiste rõivaste ja keha sisse, et minu näoilmel oleks rohkem kaalu,
ma kandsin kerget hästiistuvat ülikonda ja musta särki, mu lips oli koju jäetud, ma nõjatusin uksepiidale ja vaatasin läbi vesipiipude vine ruumi keskel keerlevat inimpurskkaevu.
Koha omanik oli tumedapäine suuresilmne aimamatu vanusega neidis, mind oli kergelt rööpast välja viinud tema ilmselgelt eksootiline keelepruuk, ma ei saanud aru tema siirusastmest. Ta suudles laia lihaselist jõmmi, minust palju lühemat, teisel pool uksepiita, ning see ei seganud mind uppumast oma vaatepilti.
Kusagil suure hulga palja naha, ilukivide ja musta pitskanga vahel liikus K tuline hing, ta tegi sel korral midagi uut - mingeid kõrgeid kirglikke jalakaari, polnud neid varem kunagi näinud (hiljem rääkis, et oli kontsaga seelikule astunud ning see oli ainukeseks pääseteeks), ta istus vahel laudadesse maha ja õrritas kliente oma rindkere liigutustega, tal pritsis kuuma ekstaatilist energiat peopesadest ning ta viskas seda ruumi nii kergekäeliselt laiali, et hakkasin kontrollimatult naerma, ta ronis jälle meile kõigile naha alla. Ja nii delikaatselt, et just naised olid kõik rahul, selle asemel, et end ohustatuna tunda... See oligi joovastus, jälle. Neelatasin ja lasin kätega läbi juuste, ta tõmbas endal kõrvarõngad kõrvast ja tantsitas need minu kätte. Vaatasin neid - mäekristallidega kaetud hõbedased küsimärgid, mu silmadesse ulatus nende helk ja ma ristasin rinnal käed, pöördudes uuesti oma silme all toimuvat nautima. See oli lihtne tunne. See oli harv.
Tema puusad panid osad vaatajatest oigama ja minu pead vangutama, ta lihtsalt hüpitas meid vägaväga täpselt oma ühelt puusakondilt teisele, tundsin end äkki pingpongi pallina ja tahtsin suudelda ta kõhtu.
Ta kadus kusagile taharuumidesse köökide, koristajate ja gerderoobide vahele,
ma põrkasin talle järgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar