Ma ei saa noil hetkedel kunagi aru, mis soost peaksime olema - surun end vastu ta alakeha, hoian ta käsi paigal, kriibin ja silitan enda omadega õige õrnalt kõikjalt ta nahka ning ta oigab abitult patja, nii et kõik kaob, ta vanuski. Ta siidine kest lööb helendama ja ma tunnen hunti endas ärkamas. Mu igemed pakitsevad.
Enam pole suundi ja sügavust - või on ainult sügavus, tume ja peegeldav. Pole tekstuure, on tahe. Ma näen oma varju põrandal ja tema oimetust linade vahel ning ainult imestan, imestan selle üle, et olen mees või pole. Ta ütleb mu nime ja väriseb.
Ent teistel kordadel, paksu unise kassina ei vaevu ma ennast liigutamagi, võiksin sama hästi magada. Huvitav, kas ta ei solvu?
Või kumb meist on kumb? Ma ei saa enam aru.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar