- lõpeta, lõpeta, lõpeta. sa lähed uuesti, jälle uuele ringile.
- constance, ma kuulen sind ja oma süüd. kõik räägivad sellest. nad ei saa meist aru.
- miks me ei jaksa sind hoida?
- ...
selles paigas on temast suur puudus.
ta on mu punane ja valge vein, tema huulte kumerus.
miks teda ei ole siin? oota, ma tulen.
nägin und Jimi näidendist, mida ma kunagi lugenud pole - ma olin selle sees ja see maailm oli ideaalne. aga kõik osutus vaid kokkumänguks - vetsudes olid peeglite taga inimesed, kes vetsusolijate üle irvitasid ja neid jälgisid, see oli alandav - ma hakkasin neid äkki nägema, nad olid nagu kummitused. ja me põgenesime nende armee eest, hüppasime akendest alla pärismaailma põõsastesse ning teadsime, kuidas meil vedanud oli - me saime kogeda erinevat, mitte ainult õnne... me lonkasime ranna poole ja ma nägin veel mitut paari inimesi meile järgi komberdamas, pääsenuid. ma jõudsin pankrannikuse poolsaareni ja algamas oli suur teatrifestival, nägin tavalisi produtsente ja ahelsuitsetajaid kogunemas, see oli neile nii oluline, et tähtsate ninade ümber lipitsemine pani neid higistama ning nad ei teinud must väljagi.
sõitsin taksoga võõraks muutunud suurlinnas, mis mulle meeldis.
öö varem nägin G'd, kes töötas aafrikas ja ei saanud sealt lahkuda. üks asjapulk, kes tuli D Lütseumist, valetas endale Royal Ballet' hariduse kokku ja naeris.
üks joodik astus telki ja üllatus mu sealviibimisest.
otsisin oma riideid, et lahkuda.
veel öö ettepoole oli sinu ja K segu, te lõhkusite mu sammsammult üles ehitatud pereelu, võrgutasite mind mu laste nähes, sülitasite sugulussidemetele (juhul, kui see K oli)...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar