aga seetõttu meil nii kummaline ongi. Ma tean, et sa oled see, mis ma tahaksin olla või väärtustan, või siis ma näen sinus ainult seda. Ma ju tean, et see muinasjutulisus on minu juurde mõeldud.
Aga kas mitte maailm polegi see, mis me näeme? Kuidas ta saabki olla midagi täiesti muud? Platon ja koopamüüt jne. Maailm VÕIB olla midagi muud, aga see pole oluline.
Seepärast oledki sa olemas ka sellisena, nagu mina usun, ja samas ma ei saa endale võtta su loomise õigusi, sest midagi nii .... midagi sellist ma ei pea endast suuteliseks looma.
Ma olen sind ju vaadanud ka väljaspool sinu tuba, kui sa oled kellegi täiesti teisega ja teed hoopis muid tegusid. Kas sa siis ka käitud minu väljamõeldult?
Iga su tegu on täiustanud minu pilti sinust, isegi kui mina olen looja, siis sina oled inspiratsiooniallikas. Aga ma ei saa ju luua muusat ennast.
Ükskõik. Ma püüan sulle täna mitte helistada, muidu mulle hakkavad tundma asjad hoopis teistsugused, kui nad olla võiksid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar