Äraminekurahutus

See tuleb ootamatult, hiilivalt. Sel aastal on see juba juunis jõuline (tavaliselt alles augustis) - tõenäoliselt praeguse ebaloomuliku lopsakuse tõttu, selle rohelise, peadpööritavalt lõhnava. Mu nina ei jõudnud täna ära hüpelda.

Ja olin sattunud kõigest muru peale, mis siis veel metsast rääkida.

Ma ei suutnud täna ära imestada oma lootusetust, võimetust lahti ütelda millestki nii magushapust. Iga kord ma tulen uuesti ja kuskil S.T.s loodan leida sind ootamas, jäämas, mitte minema jalutamas. Ja iga kord on see üha rahulikumalt, leppinumalt - samal ajal ihaldavamalt. Ma ei tea, kuidas see võimalik on. Nagu mõistus ja unenäod ja kõik muu koonduks ühte punkti ja räägiks minuga läbisegi, nii et ma ei taipa enam midagi ja lihtsalt olen ja leban ja vaatangi sind, isegi aru saamata, mida ma vaadates tegelikult mõtlen või mida ma tahan. Ma tean seda, et sa oled ilus, aga samas jälle on see ebaoluline, kuigi tekitab hingamisraskusi. Ma tean, et sa elad teisel planeedil. See ei tekita hingamisraskusi, vaid kõhuvalu. Paar asja tekitavad veel kõhuvalu, sest nad on nagu mesi, mis on paks ja voolab lusika küljest purki tagasi - aeglaselt-aeglaselt.

Ja tean seda, et äraminekurahutuses on alati suur osa sind sees, ja järve ja lossi ja tõrvikuvalgust. Kummalist käsikäesust, lihtsat, ja suurt tänulikku üksindust. Lühinägelikkust ja ennast.
Roosiõielehtede langemist - sinu poolt - ikka veel ning võhumõõkade murelikkust minu poolt.
Klaverimuusikatki? Aga see ei kuulu mulle.
Ajuti kostvat puutrummide kõminat, või oli see äike mäe peal.

Aga see kõik oled vist sina, jah.