Kevad oli mingil määral teel. Paiselehed, närused ja nukrad, palistasid mu hommikusi jalutuskäiguradasid. Loigud ja muda ilmestasid öiseid kojuminekuid. Igal neljandal või kolmandal päeval langes paks lumi, et õhtuks või hommikuks taas vesi olla.
Enamik voodeid oli täis ja ta näitas mulle alumise korruse salajasi ruume, neidsamu, mida juba teadsin. Sa oled teretulnud... hiljem olin suikumas, kui ta ukse paukudes saabus ning voodid kokku lükkas.
Before the end of spring... Olime väga viisakad, üleni üksteise ümber mähkunud, ent puhtsüdamlikult und otsimas. Ärkasin iga poole tunni jooksul ja püüdsin tema kätt enda alt vabastada, et mitte seda lõplikult lömastada, ent ta ei lasknud, haaras vaid tugevamalt ning surus oma näo mulle kuklasse.
Nii sain oma öö selles keldris, mida juba sügisel näinud olin.
Ta käed olid võõristust tekitavalt saledad, rind kõhn ja tugev.
Hommikul lahkusin, silmad ripsmedušši täis, liiga vara.
Oleme teel suuremasse sentimentaalsusesse, sest lahkumised, päriseks, juba paistavad. Enne suve võiksin kutsuda ta korraks ühele päriskohtingule, meie tavakeskkonnast ja -olukorrast eemale ja lahti. Ei tea ju, millal kedagi siit uuesti näeb, kui üldse. Võiksime võtta õlled baaris, mis ei ole tema töökohaks, ning vaadata, kas meil üldse midagi omavahel rääkida oleks.
Mees nagu kalligraafia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar