Ma tean, et mu meeldimistes pole loogikat. Need laskuvad mu üle nagu rasked uned, matavad ja uputavad mu ilma ühegi nähtava põhjuseta.
Vahel saan sellest mõned südametuksed lisaks ning mõelda või kirjutada.
Vahel näen lihtsalt armastust unes.
Vahel saan mööda neid reisida, kas mõttes või päriselt.
Ent see uus vesi, planeerimatult eksootiline, oli siiski üllatus. Ma olin nii kaua proovinud pinnal, eemal, paigal, peidus püsida.
Aga nüüd sõidan mõttes mööda kaugeid sooje meresid ning päike suudleb mu õlgu.
Ja siis ärkan, ent päike ikka veel suudleb mu õlgu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar