Kahju

See asi läks vist metsa, ja kriibib, aga muud ei olnud oodata ja ma õppisin väga osavalt mitte midagi ootama. Väliselt. Ma arvan, et ma üldse õppisin vist natukene osavam olema. Jahedam? Või salajasem oma kirglikkuses. Ja natuke rohkem hoolima.

Isegi pisikesel saarel leidis kiusatus mind üles, aga see oli vist esimene kord, kui ütlesin täiesti ei. Viimased enne seda olen alati kahetsenud.

Aga samas, ma ju kahetsen mittekiusatusi ka, ja mul on lihtsalt kahju sellest, mis toimub.

Sellel ei ole õnnelikkusega midagi pistmist.

Vähemalt oskan ma veel rõõmus olla.