Ma olin jälle sinuga, ma pidevalt märkamatult kogemata olen, isegi kui me vaikime, isegi kui sa oled kurat teab kus, ma ikka leian ennast uuesti su juurest. See pole oluline...

Ma ei oska inimesteta olla, üldse ei oska, viimasel ajal tulevad eraldi olles ainult jamad, sest elu kuhjub inetuks ja tuimaks, aga õnneks on koosolemisi ka. Vahel.

Ma ei tea ikka, mis on, mu pea on valesid asju täis, aga kelle jaoks valesid?