ja samamoodi oli see seitse aastat tagasi, kui mu kinni püüdsid. sätendava liblikavõrguga ja nüüd ma enam ei tee vahet, kes on liblikas ja kes on võrk ja kes sipleb ja kas keegi üldse jääb või keegi üldse läheb..
kas see pole siis üldse imelik? kuidas sa jääd mulle külge, kuidas sa tõstad mu pulssi, kuidas sa kutsud mind igal hetkel (kurat), ja ometi oleme täiesti mujal ja täiesti teistega või üksi ja siiski ära..
sa oled seesama hea vein, millega viimasel ajal harjunud olen,
mis hea,
sa oled see vein, mille pärast ma teisi peaaegu enam ei maitse ega osta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar