me tutvusime, kui ta oli viiendas klassis. poisike, tõmmu, heleda tukaga, pisut kandlilise näoga, naabripoisi tüüpi. me suhtlesime mitu aastat igas vahetunnis, nii palju naeru oli ja siis ma lõpetasin kooli.
ma olin neist viis aastat vanem. neid oli kolm. teine oli kiitsakas, heleda häälega, pisut kukepoeg, täiesti blond ja väga kiire.
kolmas oli kandiline, neist kõige mehelikum, aeglane ja madala häälega.
üleeile... ta oli siiski lühike veel, aga täiesti suureks kasvanud. kutsusin teda piimahabemeks. ta oli nüüd ülikoolis ja sõitis autodega.
ma armastasin teda jälle, nagu ma olin neid armastanud väikeste poistena. nendega oli toona vaba ja rõõmus. seekord kallistasime ning naljatasime korraks, nii korraks, ja siis läksimegi juba rahvahulka kaduma.
oli sama vaba ja rõõmus ja sama juhuslik kohtumine.
nüüd ei lähe nad mul meelest enam maha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar