Ma töötasin tol ööl viimasel hetkel, rahulikult ja samas kurnatult, ma peaaegu ei vaadanud üles, kui ta koju jõudis, kell oli hommiku vastu ja ta oli nii purjus. Ajasin teda magama.
Ilma sinuta ei lähe ma kuhugi.
Ja ta laotas ennast mu tööasjadele, pea mu süles, ning sulges oma verd täis valgunud silmad. Kuidas sul läks?
Nii ja naa. Ma olen muutunud nii palju. Igav oli nüüd kõik. Ma arvasin, et nendega on nagu vanasti... aga ei olnudki midagi. Mul on nii hea meel jälle kodus olla.
Naeratasin. Ta naerulohud olid täiesti tasaseks vajunud, ta kael tundus jämedam, ta käe ja rinnalihased olid füüsilisest päevast veel rahunemata, ta oli nii mees ja nii ilus, ma imestasin.
Ma keerasin ta diivani peale mugavamalt lebama, päästsin oma märkmed puruksmuljumisest ning töötasin veel mõned tunnid, kuni hommik meid kätte sai.
Kas sa tuled minuga magama? Kallis, kallis, tule minuga magama, palun, palun.
Vahetult enne tööle minekut võttis ta mu lõpuks ikkagi kaissu, kuigi peab seda endale purjus peaga spetsiaalselt meelde tuletama. Ma naeratasin ja külvasin liblikasuudlusi, ta hakkas magades naerma.
Päike oli igal pool laiali.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar