Toetusin pudelikastidele ja vaatasin põrandat. Lõputute riiulite ja pakendite vahelt olin silmanud ta ettekujutlusist tuttavat nägu ja projetseerisin seda nüüd oma mälukihtidele - uuesti, uuesti, et oleks taas, mida hiljem silme ette manada. Ma tundsin oma mõtte ja vormi närtsimist - juuksed ja nahk ja silmad ja huuled ja jalad närtsisid, kuivasid ning kukkusid poepõrandale ja alles jäi näotu ja tujutu mälestus ühest rumalast, rumalast armumisest, mis mind lahti ei tahtnud lasta.

Ma ei ole end vist veel kunagi täiskasvanuna tundnud.
Jumal hoidku mind elu eest, see on nii pikk ja nii paljusid emotsioone täis.