Sul on vist hea.
Mind jäetakse maha, tead. Mind, egoisti.
Kusjuures veel eriti loomulikult ja armastusväärselt, nii et mulle peaaegu tundub, et kõik on korras.
Mis siis nüüd? Jälle mingi sõprus, tutvus, kihelus, seks, armastus, sõpradega tutvumine, vanematega tutvumine, vendade-õdedega tutvumine, koos suvilas või onu talus käimine, elamine, üksteise eelistuste mõistmine ja nendega harjumine jne... Milleks ja kui kaua? Ükskõik, kui kaua me ka koos ei ole, kunagi ei saa vist usaldada, et nüüd see äkki on seepäris, see, mida hoidagi... nii neetumalt tüütu.
Ma ei pea seda normaalseks, ma oleksin pidanud leppima veel vähematega, aga ma tõesti viimase puhul arvasin, et ma ei pea kõike taas algusest alustama. Sitt, ma tahtsin abielu ja perekonda, aga järgmise, uuega ma ju jälle kõigepealt pean mingi viis aastat enne järgi proovima, kas on ikka see... See oleks liiga pikk aeg. Aga lühem ei tohiks see elades olla, sest nagu näha, ei garanteeri ükski sisetunne kunagi. Midagi. Lihtsam oleks juba võtta mõni endistest, mh.
Ma ei ole aastaid üksi olnud ja mul ei ole seda vaja, mul ei ole ka uut algust vaja, mul ei ole enam midagi vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar