Tegelikult olid nad helendavad, meevärvi kumavad oma naeratustes ja pilkudes, nii lihtsasti ära armutavad, kui julgesin neid salaja märgata või vaadata.
Aga ikkagi kihvatas miski minus, kui mõtlesin tagasi ma ei teagi täpselt mitu suve, mõtlesin end järve äärde ise üheks selliseks ja mäletasin, kuidas N julges neile (meile) läheneda.
Kuidas ta võis? Nad on õrnad nagu liblikad, sa ei puutu neid lihtsalt sellepärast, et võid nende tiibu oma inimkäega lõhkuda. Nad on väga noored, isegi kui neil on majatäis kogemusi.
Aga ma ei tea, ma räägin uuesti paari aasta pärast, kui ma enda teod olen ära teinud. Praegu pole nagu millekski vajadust, mulle meeldib neid lihtsalt... tead küll - salaja märgata ja vaadata nende kumamist naeratustes ja pilkudes, mis...
Aga ei, mõtlesin N peale põhjalikumalt, teda ei saa süüdistada.
Kedagi ei saa vist süüdistada. Me lihtsalt võtame neid inimesi, keda parasjagu iganes tahame.
Sina peaksid seda teadma.
Tundsin end nende hulgas muuseas tüki maad inetumana kui tavaliselt. See võis mulle isegi ära kuluda.
Ma ei tea, ma ei taju oma välimust enam ammu.
Pole vist eriti kedagi, kes mulle midagi ütleks.
1 kommentaar:
mingis mòttes olen rahul, et ma selle keskel enam pole, kuigi mònikord avastan end koos thierry'ga keset silda sesmajàànuna ja sònatult lummatult veneezia kojuminevaid koolitùdrukuid vaatamast...nad on teistsugused kui kòik teised koolilapsed ùldse...ma ei teagi, parem on, kui need asjad on kuskil sùgaval peidus, vòi...parem mitte.
Postita kommentaar